Laenuhai lõksu langedes on tõenäolisem, et langed võlgade tsüklisse, kus võlasumma aina kasvab, vaatamata sinu pingutusele laene ära tasuda

Viimaste hulgas oli ka Agapia diakonist vend, kes surmati sõjakirvega. Peale selle käis ta turul ja kaugel maal, et kaup odavamalt kätte saada, tassis õlgadel suurt puude kandamit või midagi muud. Ta istus koos õdedega lauas, kuid peaaegu ei söönud. Paljud nunnad olid juba surnud, ja polnud kedagi, kes oleks näidanud kuulekuse eeskuju. Ja lihane tütar sai Theodora vaimulikuks emaks ning au vältiv ja jumalakartlik Theodora oli veel kuulekam. Juhtus aga, et endine kloostriülem kellegi poolt toetamata õue peal käies libises ja kukkus, ja sellest ajast peale ei saanud ta käia, vaid lamas asemel. Ta paastus ilma sunni ja vaevata. Anna rõõmustas, nähes, et paastumine oli Theodorale juba algusest peale nagu hingamine, milleta ei saa elada. Ta omandas kõik voorused ja ingelliku elu. Niipea kui ta oli ustest mööda saanud, nägi ta, et sellest lambist voolab õli välja põrandale. Ta veetis kükitades öö lageda taeva all, sest vihmavee tõttu polnud võimalik istuda. Agapial ja tema abikaasal oli kolm last, kellest viimane ja keskmine varsti surid. Paljude õpetuste saatel vabastas kloostriülem nad epitüümiast. Anna nägi läbi kuradi riuka ning tuletas Theodorale meelde, et Pühakirja järgi tuleb hoolitseda ainult hinge eest. Isa ei kannatanud pidevaid kosimisi välja ning otsustas lasta lapse laulatada ühe suursuguse Aigina mehega, kes oli tuntud oma tagasihoidlikkuse ja kõneanni poolest. See omadus säilis tal elu lõpuni.

SÄÄRANE MULK ehk Sada vakka tangusoola / Endla teater

. Nad elasid äärmises vaesuses. Siis jäi Theodora haigeks ning kõik õed palusid, et neile antaks luba omavahel rääkida. Seal viibis ta elu lõpuni. Sellepärast pidas ja nimetaski ta ennast kloostriülema ja õdede kõlbmatuks ümmardajaks ning tegi üksinda peaaegu kõiki töid.. Paar asus elama Thessalonikisse, mis oli oma asukoha poolest ohutum ning oli märter Demetriose kaitse all. Vaga Theodora on ka Thessaloniki linna kaitsepühak. Agapia ütles: "Kui sa kohe mind nunnaks ei võta, siis vastutad minu eest viimsel kohtupäeval." Paljude manitsuste ja õpetuste saatel käskiski Anna kohe preestrile käärid anda ning Agapia pöeti nunnaks ja tema nimeks sai Theodora. Ja juhtub, et mõnikord voolab õli ojana põrandale, lähtudes teadmata soonest, ja muidugi ei saa ta kunagi otsa. Kui keegi, keda ta lähedalt ei tundnud, tuli palvetamise pärast tema juurde, siis ta vastas, silmad maas, vaatamata teisele näkku, ning kui teine olu ära läinud, siis küsis, kes see oli ja kuidas ta välja nägi. Ta paistis silma ilusa kehaehituse ja näo poolest ning vanematelt päritud tagasihoidlikkuse poolest. Kloostriülem kartis endiselt Theodora hinge pärast, sest tolle keha oli noor ning nägu oli õitsev ja meeldiv. Agapia isa Antonios, kes oli esipreester ja hiljem munk, ja ema Chrysanthi olid väga vooruslikud. Ja lambi alla tuli panna anum voolava õli vastuvõtmiseks. Ta hoidis ka keelt sobimatu jutu eest. Seal pühendus Theodora Jumala teenimisele kloostris ning pärast abikaasa surma sai temast sama kloostri nunn nimega Theodora. Klooster kandis hilisematel sajanditel Theodora nime. Agapia mees ei talunud pidevat võõrusuliste kallaletungi ohtu ja küsis äialt nõu. Pühaku eluloo järgi oli Theodora kuulekuse, paastu ja palvega Jumalale nii meelepärane, et ta sai imetegemise anni ja tegi imesid mitte ainult eluajal, vaid ka pärast surma. Vaid ta ütles kellelegi: "Ütle emand Theodorale, et ülem kutsub teda." Sest nad ei rääkinud kunagi omavahel oma suuga. Sealjuures said talle osaks solvangud ja peks. Ta käskis Theodoral kohe kirikusse tulla. eluaastale, oli tema keha nii nõrgaks jäänud, et ta ei suutnud enam koos õdedega töötada ega isegi kaevust vett võtta. Ent nunn ütles, et parem on lasta lambil lõouni põleda ning enne uut täitmist järgmiseks päevaks, mis oli püha, puhastada, siis kloostriülem kiitis selle mõtte heaks. Nad hakkasid omavahel rääkima samamoodi nagu kõigi teiste õdedega. Ta ütles sageli neile, kes olid talle Jumalas lähedased: tean, et Issand ei põlga ära minu aastatepikkust kuuletumisteenistust, vaid hoolitseb minu eest oma halastuses. Ent kohal viibinud preestrid ja mungad ütlesid, et ka pärast surma pole teda vaja kaasnunnadest lahutada. Paljud saare suursugused mehed tahtsid temaga abielluda ja tüütasid sellega Agapia isa, kes elas erakuelu. Kui tema surm sai teatavaks, tuli naaberkloostritest vähesel arvul nunni. Ja juhtus, et kuuma vee katel pandi sellesse kohta, kus Theodora lõuendi peal magas. Agapia oli seitsmeaastasena andekas laps, kes õppis kiriklikke tekste lugema ja kirjutama ning omandas osa psaltrist. Ja hingede juhatamisest pole mõtet rääkidagi minul, kes ma veel lehkan maailma soo järele ega suuda hoida omaendagi hinge. Temale andis Agapia oma lapse, et ta nunnaks pühitsetaks. Samamoodi suhtus ka Theodora Theopistisse. Kes võtavad kiirlaenu?. Tal ei olnud pehmete vaipadega aset ega lauda või midagi muud lõuendi all, mis külma läbi ei laseks, vaid ta magas niiske maa peal, lõuendi ja lambanaha peal. Nad läksid oma kuueaastase lapsega Luuka kirikusse, kus elasid ka mõned õigeusulised nunnad. Agapia julgustas oma abikaasat ja tegi ettepaneku tuua esimene laps anniks Jumalale, millega mees oli rõõmuga nõus. Theodora lebas vanadusest kortsulise näoga, kuid järsku muutus tema nägu kirkaks, nii et tähelepanelikult vaadanutele näis, nagu tema ilust oleksid väljunud mingid kiired. Öise psalmidelugemise ajal kiitis kloostriülem õdedele Theodora usuvägitegusid ning ütles: "Ma olen kindel, et Jumal arvab ta õigluse pärast neljakümne märtri hulka, kes vabatahtlikult kannatasid külma, ja annab neile ühesuguse autasu. Seejärel leidis aset neitsite laulmine, mis oli segatud nutuga, ja arutelu, kuhu Theodora matta. Saratseenid ründasid Aiginat ja hakkasid saart ründama, võttes palju kohalikke elanikke vangi. Ta jahvatas jahu, tegi oma kätega leiba, keetis süüa, millest tal varem ei olnud tulnud mõeldagi. Enamuse hääl jäi lõpuks peale. Keskööks oli vihm lakanud ja sadanud palju lund ning vihmapiisad olid Theodora pead ja õlgu katval kaltsul jäätunud. "Theodora" tähendab kreeka keeles 'Jumala and'. Ja kui ma imestasin, kelle kroon see võib olla, siis ma kuulsin häält, mis ütles: see on Theodora kroon." Kloostriülem kartis, et Theodora võib seda kuuldes uhkeks minna, tänas Jumalat ja keelas sellest nägemusest kellelegi rääkida. Ta hoidus vandetõotusest, laitusest ja hukkamõistmisest. Sama päeva kuuenda tunni paiku pandi Theodora preestrite ja munkade kätega auga oma kaasnunnade hauda. Ja tütrele ütles ta, et tema keha maetaks teistest eraldi, nähes ette Jumala imetegusid. Kõike seda oli väga raske taluda. Niikaua kui ta suutis seda teha, võttis ta rätiku alla väikese kruusi ja tõi sellega märkamatult küllaldase koguse vett. Theodora läks talle määratud kohta, pööramata tähelepanu karmile ilmale, paduvihmale ja tugevale tuulele. Kloostriülem tuli tasakesi ja jälgis õdesid, nagu ta sageli tegi. Laenuhai lõksu langedes on tõenäolisem, et langed võlgade tsüklisse, kus võlasumma aina kasvab, vaatamata sinu pingutusele laene ära tasuda. Kloostriülem oli eraldi palvetamas, nii et Theodora oli tema silma alt ära, ja ta pööras rohkem tähelepanu tütrele kui sellele, mida räägiti. Ta talus vapralt kõiki ebameeldivusi, vältides igasugust nurinat ning ergutas ka teusu seda tegema. Theodora nihkus koos kirstuga, nagu oleks elus, ning loovutas koha oma ülemusele, näidates alandlikkuse eeskuju isegi pärast surma. Kaheksakümnendal eluaastal põdes ta augustikuus umbes viis päeva ja tundis ette, et järgmine päev on tema ihuliku elu viimane päev. Kui kloostriülem märkas, et Theodora teda kurvastusega kuulab, laskis ta Theodoral minna. Ühest avausest Theodora haua alumisest otsast, ühest lambist ja ühest pühaku ikoonist voolas imettegevat mürri nagu püha Demetriose puhul. Kloostriülem andis korralduse, et külma tõttu söödaks magamistoas. Kui Theodora sellest kuulis, hakkas ta valju häälega nutma ja kloostriülema peale kaebama, arvates, et too on sellega nõus. Kui kurat hakkas teda kiusama ebapuhaste ja kirglike mõtetega, eemaldas ta need kohe innuka palvega ja mõtete avaldamisega ning igaveste piinade lakkamatu meenutamisega. Neljandal aastal hämardus ka tema mõistus, ja ta elas veel kolm aastat. See naine andis oma puhta eluga Agapiale head eeskuju. Ja ka üks ümbruskonna nooruk nimega Johannes, keda kaks aastat oli vaevanud palavik, mis kordus igal neljandal päeval, nii et ta keha oli kurnatud, suudles Theodora säilmeid ning sai kohe terveks. Nii nad elasid viisteist aastat omavahel rääkimata. Ta teadis, et kord saatanast lahti öelnuna ei ole sünnis rüvetada end kõlvatute ja räpaste mõtetega. Teel peatus ta kolm korda terava ja kuiva hingelduse tõttu, ning ta jõudis vaevu psalmide lugemise lõpuks kohale. Ja ka üks teine nooruk, kes oli samuti haige, suudles väga tugevatoimelise arstimi asemel Theodora säilmeid ning sai täiesti terveks. Sealjuures lamp mitte ainult et ei kustunud, vaid ei andnud mingit märki õli otsalõppemisest ning põles tugevalt ühest õhtust teiseni. Nad pühendasid oma esimese lapse Jumalale ning andsid ta püha Stephanose kloostri hoole alla. Minge ja öelge arhimandriidile: pangu ta mind kas või kirikuvande alla, toogu mulle mis tahes kurvastus, minu otsust ei saa iialgi muuta. Silmade juurde ilmus higi, millel oli jumalik aroom, ning tema auline ja inglisarnane nägu näis naeratavat. Mõne aja pärast märgati jälle, et Theodora lohutab tütart ema kombel. Neil päevil oli nii karm talv, et vesi külmus ja muutus kivitaoliseks. Theodora tuli täiesti valgena, väljastpoolt lume tõttu ja hinge poolest taevasest valgusest kirgastatuna. Selle inimeste poolt armastatud mehe surm oli kõigile kurvastuseks. Tal tuli hirm peale ning ta läks kloostriülema juurde ja teatas sellest. Theodora hakkas kloostriülema käsul meeleldi täitma ülesandeid kirikus. Ta hoidis ka oma silmi, et nende kaudu ei siseneks hinge tabavad nooled. Ja kui keegi, kes teadis tema suursugust päritolu, küsis vastu tulles, miks ta oma õilsust alandab, siis ta ei hakanud kuulamagi. Nii ta põlgas maailma austust ning suretas oma lihalikku loomust koos kirgede ja himudega. Ja kõik, kes nägid seda ootamatut suurt imet, kuidas lambist voolas põrandale healõhnalist õli, võidsid end usuga ja läksid tagasi Jumalat kiites. Theodora võttis oma aseme ja laotas selle teise kohta, ütlemata kloostriülemale midagi. Sellest ajast peale kuni tänini [eluloo kirjutamiseni] põleb see lamp täiesti piisavalt ega kustu kunagi. Nunnade eesotsas oli Katariina, Agapia sugulane ja usutunnistaja Antoniose, hilisema Thessaloniki ülemhingekarjase õde. Theodora hakkas kloostriülemale peale käima, et laps viidaks mujale, sest tal on hale vaadata, kuidas ta käib räbalates ega saa suurt midagi süüa. Paar oli elu- ja mõtteviisi poolest väga ühtne. Anna oli heameelega valmis Agapiat nunnaks vastu võtma, ent andis talle kloostris katseaja, et vältida kahetsust pärast leina lõppemist. Kui kloostriülem nägi, et lõuend on teises kohas, ning sai teada, et see on Theodora oma, käskis ta Theodoral enda juurde tulla. Ja katel ajas vett üle ning kogu see koht muutus niiskeks. Koidu ajal võttis ta armulauda, pani käed rinnale ning sulges suu ja silmad nagu magaja, minnes üle igavesse ellu. Teiste jaoks oli märkamatum see, et ta käis pidevalt jumalateenistusel, võttis igast asjast vastavalt vajadusele osa ning püüdis maailma kärast alati kaugele jääda. Ikonoklastid olid selle kiriku arvatavasti tema väiksuse tõttu kahe silma vahele jätnud. Soodsad väikelaenud. Ta tegi oma tavalise kummarduse ja palus andestust, tõusmata enne, kui oli andestuse saanud. See päev oli augustikuu kahekümne üheksas päev kuue tuhande neljasajandal aastal maailma loomisest ja aegade algusest, keisrite Leo ja Aleksandri valitsemise ajal, mil Thessaloniki peapiiskop oli Johannes. Ema suri varsti pärast Theodora sündi ja isa eraldus mungana üksindusse, loobudes linnaelu mugavustest ja teenijatest ning jättes lapse Jumala ja oma lähedase sugulase ning endise ristiema hoolde. Mõnikord võttis ta õlgadelt rätiku ja kandis midagi selle sees. Ta ilmutas soovi jõuda kiiremini Kristuse juurde, vabanedes ihu köidikutest. Theopisti tahtis täita ema testamenti ning muretses talle eraldi uue haua. Varsti pärast seda Agapia abikaasa suri. Tema laps oli üle toodud samasse kloostrisse, sest Katariina oli surnud. Kurat otsis võimalust teda lõksu püüda. Mõne aja pärast oli selsamal õel tarvis kirikusse minna. Kui Theodora oleks tahtnud teha tütart kõhuorjaks ja riietada teda pehmetesse riietesse, oleks ta pidanud tütre panema ilmalikku elupaika, mitte Kristusele pühendama. Agapia isa, kes oli nendega kaasa tulnud, eraldus ligipääsmatusse kõrbesse, vältides ikonoklaste, kelle võimu all Kirik parajasti oli.

Endla suvelavastuses mängivad naisi mehed! - Teater - Kultuur

. Ta kandis pidevalt mõttes või kuulas Jumala-sõna ning püüdis täita kõiki Issanda käske. Ta osales koos õdedega kõikides määratud töödes, kergendades omal valikul paljude teiste tööd, kuigi see oli kõrvaltegevus Pühakirja lugemise ja palvetamise kõrval. Ja ühel päeval, kui ta kiirustas täitma mingit ülesannet, kukkus ta komistades maha ja põdes kaua. Kohe levis kogu linnas nagu heeroldi suu läbi kuuldus ning kirikusse tuli nii palju inimesi, et nad ei mahtunud ära. Ja see oli tal seda kergem, et ta ei olnud upsakas oma õnnestumiste tõttu ega meelitanud end sellega, et ta paljudest erineb, vaid tal oli kahju, et ta on täielikust allumisest nii kaugel. See ei jäänud kloostriülema eest kaua varjule. Oli pühapäev ning kõik õed olid pärastlõunal kogunenud ühte ruumi ja igaüks rääkis midagi hingele kasulikku. Vanemad läksid koju ja kiitsid Jumalat selle eest, et lapsest oli saanud nunn. Kloostriülem lubas Theodorat karmilt karistada. Kloostriülem soovitas seda ja kõike muud teha nii avalikult kui võimalik, sest ta armastas Theodorat, nähes tema äärmist alandlikkust ja hoolt pääsemise eest. Kui ta ka seda ei suutnud enam teha, siis ta tegi villajäätmetest kotte, öeldes, et apostel soovitas sellel, kes ei tööta, ka mitte süüa. Theodora teenis teda peaaegu üksinda, kandis ja pööras sageli külge, andis oma käega süüa ja vannitas, ja üldse hoolitses tema eest igati. Sageli ei joonud ta nädal aega isegi vett. Ent niipea kui ta langes Theodora keha ette maha, sai ta kohe terveks, nii et ta samal päeval isukalt sõi ja magas rahulikult ning käis hästi omil jalul, mida ta kaua polnud saanud teha.

Ükeksandal päeval pärast Theodora jõudmist Jumala juurde hakkas tema haua kohale riputatud lamp, milles oli üsna vähe õli, nii eredalt põlema, et pealtnägijad olid hämmeldunud ning küsisid endalt, mida see ebaharilik nägemus tähendab. Theodora sai oma kuulekuses veel rohkem kinnitust ning leidis, et ta on kuulekusega alles alustanud, öeldes, et seni oli ta kuulekas kloostriülemale, mitte vabale tahtele. Pärast kolmeaastast meeltesegadust tuli Anna jälle mõistusele. Ta jälgis teda ka lihtsates ja tühiseks peetavates asjades, lubamata tal muretseda asjade eest, mis on hingele kasutud, ja soovitades tal ööl ja päeval avada oma teod ja mõtted, sõnad ja liigutused, ja mitte midagi tega ilma tema teadmata. Ta kuulis sageli ka inglite häält. Ent kloostriülem, kellele tuli kohe meelde ema ennustus, läks värina ja rõõmuga kirikusse, tänades valjuhäälselt Jumalat niisuguse erakordse külaskäigu eest, mille ta tegi oma ümmardaja Theodora läbi. Ta jaotas oma vara kolmeks osaks, millest ühe jagas vaestele surnu hingeõnnistuseks, ja otsustas otsida varjupaika oma sugulase Anna juurest, keda ikoonide austamise pärast taga kiusati

Märkused